Tervitus

Toetun sajandite tarkusele

Alguses oli Sõna. Ja Sõna oli Jumal. Jumal aga lõi maailma. Formaal-loogika kohaselt järeldub, et sõna on loonud maailma. Suuresti see nii ka on. Kasutame ju maailma seletamiseks ja tõlgendamiseks justnimelt sõnu ja nende abil moodustatud lauseid ning mõtteid. Sõnade asetusel ja nendest vormuvatel mõtetel on aga määrav tähtsus. Oma elukäsitluses toetun peamiselt Piiblis kirjapandule ning olulisim minu jaoks on põhimõte: tee teisele seda, mida sa tahad, et sulle tehtaks. Meie rahvatarkus on aga sõnade järjekorda ning seega ka mõtet muutnud, öeldes: ära tee seda, mida sa ei taha, et sulle tehtaks. Inimlikust seisukohast on mõlemad õiged, ent kasutusvõimalus erineb: esimese puhul on suund kollektiivsusele ja heategevusele, teise puhul pigem individualistlik ning enesele suunatud. Selgitan. Kui me käitume „ära tee“ õpetuse järgi, siis tõesti, ma ei taha, et sa minult midagi varastad, minu maja põlema paned, mulle peksa annad... Kui aga lähed naabri juurde samade halbade kavatsustega, siis sa mind ei sega? Näiteks: ma elan korrusmajas. Näen, et ühel korrusel on ukse ette visatud koni, mis hõõgub. Ma käitun ilmaliku õpetuse järgi, s.o., „ära tee“. Mina ei viskagi kunagi põlevat koni naabri ukse juurde, aga – ega ma seda koni ära ka ei kustuta! Mis on tulemus? See on suhtumine – ära puutu mind ja mina ei puutu sind. Aga õnneks on kõrval ka piibliõpetus – tee seda, mida sa tahaks et sinule tehtaks! Kui ma olen hädas, siis ma ju tahan, et keegi tuleks mulle appi. Järelikult lähen ka mina appi, sest nii on õige ja ma käitun Piibli õpetussõnade järgi. Seega eksisteerivad kaks erinevat mõtteviisi: üks on ükskõiksust süvendav, lausa eraklikust propageeriv ning teine hooliv ja ajalooliselt kordades vanem ilmalikust õpetusest. Piibliõpetusel aga põhineb kogu meie tsivilisatsioon. Kümnele käsule on üles ehitatud ka meie tänased õigussüsteemid ,küll mõningate mööndustega.

Meie ilmalikud seadused on aga tihti pahupidi pööratud ja hoolitsus on jagatud hoopis kummaliselt. Ma toon näite igapäevasest elust, vastuolust, mida paljud on kindlasti kogenud.

Kurikael sooritab sinu vastu mingi kuriteo. Asi jõuab kohtusse. Sina, kannatanu, pead palkama advokaadi, tegema kulutusi. Kurikael saab aga tasuta õigusabi. Kui ta kohtusse taha ei tulla, siis ta ütleb, et on nohus ning teda toidetakse ja ravitakse ühiskonna raha eest. Minu asi aga venib, kindlasti läheb kohtuskäik kallimaks, närvikulust rääkimata. Aga üksikisik, antud juhul kurjategija, on kaitstud!

Siin jäetaksegi ühiskond kõrvale. Tegelikult on ju vaja meil hoida nii ühiskonda tervikuna kui ka selle iga liiget, kes teeb igapäevast tööd, loob väärtusi, kasvatab lapsi, hoolitseb elukeskkonna paremaks muutmise eest. Me peame seega kannatanut hoidma ja kahjutekitajat on vaja takistada. Kuid samas on tarvis ka kurjategija õigele teele suunata. Mitte aga nii, et talle on kohe tagatud kõik privileegid, ja paraku – kannatanu arvelt.

Veel üks näide, kuhu poole me liigume. Varas tuleb sinu kodunt välja, arvuti või teler kaenlas ja kukub trepi peal jalaluu katki. Tõsi, meil veel sellist seadust ei ole, aga heaoluühiskondades, kuhu poole me kiiresti liigume, toimub järgmine lugu. Varas murdis sinu trepi peal jalaluu. Vaeseke! Süüdlane on majaperemees, sest ta on kodust ära olnud ja pole lund rookinud – trepp oli libe. Siis esitatakse majaperemehele nõue, sest tema majast varastanud isik võib jääda eluaegseks sandiks. Kui jääbki, siis maksab tegelik kannatanu vargale toetust elu lõpuni. See ongi võrdõiguslikkus!

Hoolivus on teine asi: üksikisikut ei saa üldisest kontekstist välja rebida. Kui me keskendume ainult isikule, siis ühiskond kaotab oma tähtsuse.

Piiblis on tähendamissõna, kus karjusel karjast kadus üks lammas ära, oligi üks selline karja liige, kes armastas ära kaduda. Karjus läks seda õnnetut otsima. Ei, ta ei jätnud karja omapead, karja valvas koer. Nii panustas karjus küll ühele eksinud lambale, kuid ega teised hooletusse jäänud. Siis leidis ta eksinud lamba üles ja mida ta tegi? Ta murdis sellel lambal jalaluu, siis aga pani lamba jala lahasesse ja kandis seda lammast niikaua süles kui ta jalg terveks sai. Pärast seda hoidis see lammas alati karjuse ligi.

Meil arvatakse, et pead kõigile tegema seda, mis neile meeldib, mitte seda, mis on õige ja hea.

Nii püüavad inimesed olla kõigi meele järgi. Samamoodi näeme kõigile meeldida tahtmist poliitikute seas: tahad raha, palun, lubame sulle raha, lubame kõigile raha. Kas sellest rahast siis jätkub? Vaevalt.

Minu põhimõte on vastupidine – ma ei taha lubada. Ma räägin seda, mida on võimalik teha. Ma annan panuse, milleks ma olen suuteline.

Siit tuleb üks mu lemmiksalm Piiblist: Kes teeb ülekohut, tehku veel enam ülekohut, kes on rüve, see saagu veel rüvedamaks, õige tehku veel enam õigust ning püha pühitsegu end veel enam. See tähendab, et on olemas ainult kaks mõtlemisesuunda: kas meie mõtteviis liigub puhtuse ja paremuse poole või me liigume vale, pettuse ja enese himude poole. Rohkem suundi pole, see ongi põhimõte.

Rainer Miltop